Nõnda harjutades õpivad lapsed vees liikuma ja arendavad tähelepanuvõimet.
Õpetaja seisab vees redeli juures. Lapsed sisenevad redelist basseini ükshaaval, selg ees, liiguvad torust kinni hoides edasi, kuni ettenähtud piirini. Jäävad seal väikeseid hüppeid tehes ootama, kuni kõik lapsed on vees. Õpetaja hakkab lastele vees erinevaid harjutusi ette näitama ja lapsed hakkavad torust kinni hoides neid harjutusi kaasa tegema: väikesed üleshüpped; suured üleshüpped (nõnda, et puusad veest välja); lasevad käed kõveraks ja keha vette ning teevad jalgadega vahtu; tõstavad jalad vastu seina ja liiguvad jalataldadega mööda seina käies külje suunas edasi-tagasi.
Seejärel lasevad jalad põhja tagasi ja võtavad mõlemal pool oleval naabril käest kinni, moodustades rivi nagu ussi. Õpetaja on kõige esimene (ussi pea), vajadusel on õpetaja kõrval vee vastu arglikum laps ja tema järel teised lapsed. Õpetaja juhendamisel hakkavad lapsed rivis edasi liikuma nagu üks suur uss, et tutvuda basseini sügavuse muutumisega. Kui „uss“ on raja läbinud, lastakse kätest lahti.
Toru-rada-sein
Õpetaja annab käskluse „toru“, lapsed liiguvad kiiresti toru juurde, võtavad torust kinni ja teevad teisi oodates väikseid hüppeid. Õpetaja aitab ja ergutab neid, kes veel kohal ei ole. Kui kõik on kohale jõudnud, annab õpetaja käskluse „Rada“, mille peale lapsed liiguvad raja juurde ja jällegi rajast kinni hoides teevad väikeseid hüppeid, kuni kõik on kohal. Sama toimub käskluse „Sein“ korral. Paar korda annab õpetaja järjest sama käskluse, et õpetada tähelepanelikkust.
Nõnda harjutades õpivad lapsed vees olema ja liikuma.
Veepinnal on palju erinevaid hõljuvaid vahendeid (lauad, veemänguasjad, suured ja väikesed pallid jm). Õpilased liiguvad vahendite vahelt läbi neile vastu minemata (võib kätega eest ära lainetada).
Õpilased liiguvad erinevalt: kõndides, joostes, selg ees – nii nagu oskavad ja julgevad.
Harjutuse lõpus transpordivad õpilased hõljuvad vahendid käelabadega veelaineid tehes basseini servale või basseini nurka kokku neid puudutamata.
Nõnda harjutades muutuvad lapsed vees julgemaks ja saavad võimaluse mõelda loovalt.
Esmalt nimetab õpetaja lastele tuttavaid loomi (põder, kurg, jänes, koer, kass, jõehobu, karu, kala), lapsed püüavad jäljendada selle looma liikumist nii julgelt ja hoogsalt, kui keegi selleks ise vees valmis on. Õpilasel on vaba valik jäljendada iga looma nõnda, nagu tema seda ette kujutab. Kui mäng selge, saavad lapsed kordamööda ise nimetada loomi ja teised püüavad jäljendada teise õpilase nimetatud looma liikumist.
Koos mängides õpivad lapsed minema vee alla ja leidma tee tagasi veepinnale.
Nõnda harjutades muutuvad lapsed vees julgemaks ja õpivad tundma vee omadusi.
Harjutust sooritatakse kogu rühmaga. Õpilased võtavad üksteisel kätest kinni ja liiguvad ringis. Koosliikumise tagajärjel hakkab vesi liikuma. Ringis liikumist jätkatakse umbes 30 sekundit, seejärel lastakse kätest lahti ja õpilased lasevad tekkinud veevoolul end kanda.
Märguande peale muudavad õpilased vahelduseks ringisliikumise vastassuunaliseks ja jooksevad vastassuunas. Raskema variandina võib joosta ringis kätest kinni hoidmata ja muuta suunda kõige suurema liikumiskiiruse ja veevoolu ajal.
Nõnda harjutades suureneb laste võime usaldada veekeskkonda ja kaaslasi.
Harjutust sooritatakse paarilisega. Üks õpilane seisab teise selja taha. Tagumine õpilane suleb silmad ja asetab käed ees seisva paarilise õlgadele. Esimene õpilane liigub basseinis ringi, arvestades, et tema juhib paarilist. Tagumine paariline peab juhti usaldama. Liikuda võib ka nii, et ees liikuval õpilasel on silmad kinni ja tagumine paariline juhib. Vahelduseks liigub juhitav õpilane juhi ees, selg ees, silmad kinni ja teine juhatab talle teed, mängult nagu auto tagurdamisel. Paarilised vahetavad osad.
Nõnda harjutades õpivad lapsed taluma laineid ja pritsmeid ning saavad veega sõbraks.
Pese ennast!
Õpilane paneb endale näkku vett, nagu peseks nägu. Õpilased pilgutavad silmad kuivaks neid kätega pühkimata, et silmad ei hakkaks kipitama. Kes julgevad, panevad näo vette.
Dušš
Õpilane pritsib iseendale vett peale, alguses vähem, hiljem rohkem. Õpilased saavad võistelda, kellel on kõige tugevama survega dušš, kas vesi pritsib taevani.
Purskkaev
Õpilane paneb sõrmed sõrmseongusse ja proovib sõrmed suunata basseini põhja suunas nõnda, et umbes veerand peopesast on veepinnal. Randmeid jõuliselt kokku liigutades purskub vesi üles ja tekib purskkaev.
Harjutus valmistab õpilasi ette sukeldumisoskuse omandamiseks.
Harjutust sooritatakse kahe või enama paariga.
Üks paar õpilasi seisab, näod vastamisi, ja hoiab üksteisel kätest kinni, et moodustuks justkui sild. Teine paar läheb silla alt läbi ja jääb silla moodustanud paari ette seisma ning teeb omakorda kätest silla. Teine paar läheb esimese paari tehtud silla alt läbi, jääb nende ette seisma ja kordub sama. Veega harjunud õpilaste jaoks võib silla moodustada veepinna ligidale nõnda, et sild on väga madal vee lähedal. Nii saavad osavamad õpilased väljakutse ja peavad silla alt läbi pääsemiseks minema vee alla. Vahelduseks võib harjutust teha ka suurema arvu paaridega, nagu on näha videos.
Koos mängides sõbrunevad lapsed veekeskkonnaga kiiremini ja õpivad ka reeglitest kinni pidama ning kaaslastega arvestama.
Kull rannapallidega
Lepitakse kokku mänguala. Üks lastest on kull ja tema käes on rannapall. Ta püüab kaaslasi palliga puudutada. Teised lapsed liiguvad kullist eemale, et kull neid puudutada ei saaks. Mängija, keda puudutatakse, saab uueks kulliks ja peab teisi püüdma ja palliga puudutama.
Osavamate lastega võib vahelduseks mängida kulli ka nii, et kull on ilma pallita ja pallidega lapsi kulliks lüüa ei tohi. Mängus on üks või mitu rannapalli. Kull ajab teisi taga ja püüab neid kulliks löömiseks käega puudutada, aga last, kelle käes on rannapall, ei saa kulliks lüüa. Vabad mängijad saavad kaaslast päästa kulli puudutusest, visates palli sellele, kellele kull on lähedale jõudnud.
Klotsidest ehitamine
Mäng annab igale õpilasele võimaluse nautida vees iseseisvat liikumist ja loovust.
Klotsid hõljuvad vee peal, õpilane korjab neid kahekaupa, liigub ääre peale asetatud ehitusplatsi (ujumislaua) juurde ja ehitab korjatud klotsidest kohe midagi. Siis läheb õpilane uute klotside järele ja ehitab nii seni, kuni klotsid on otsas või ehitis valmis (ei kuhja klotse, et hiljem ehitada).
Kui ehitis on lapse meelest valmis või klotsid otsas, läheb laps „paadiga merele“ ehk võtab ujumislaua, millel ta ehitis on, ja liigub või ujub vees ringi. Jälgi, et õpilane võtab maksimaalselt kaks klotsi korraga ega kuhja klotse ehitusplatsile hunnikusse, vaid ehitab nendest midagi.
Enne, kui saab alustada oskuste omandamist vees, peab laps saama veega sõbraks.
Neid kirjeldusi järgides saame veehirmu tundva lapse järk-järgult aidata vett usaldama.
Põhireegel, kui laps on veega täielikult kohanenud, siis ei tohiks tal tekkida hirmu sukeldumise harjutustega alustamisel, kui laps valdab sukeldumisoskust täielikult, siis ei ole tal enamasti hirmu ka hõljumisharjutustega alustamise ees! Pigem tuleb õppimisel liikuda edasi tasa ja targu, sest liigne kiirustamine viib tagasilöökide ja õppeprotsessi pidurdumiseni.
Basseini sisenemine (veega kohanemine)
Kui lapsed sisenevad redelist basseini, seisab õpetaja vees redeli juures. Kui redelist laskub arglikum laps, võtab õpetaja tal toetavalt puusade juurest kinni ja julgustab jalgadega põhja astuma. Kui laps on vees, juhendab treener last kätega torust kinni hoidma ja väikseid hüppeid tegema (et hoida sooja). Basseinis liikumisel võtab arglik laps õpetajal randmest (siis kontrollib laps olukorda, kui soovib, laseb lahti), nad lähevad koos torust eemale ja liiguvad vees ringi.
Uss (veega kohanemine)
Õpetaja on kõige esimene (ussi pea), tema kõrval arglikum laps, tema järel teised lapsed. Õpetaja juhendamisel hakkavad lapsed rivis edasi liikuma nagu uss, et tutvuda basseini sügavuse muutumisega. Arglikumal õpilasel on julgem õpetaja läheduses kaasa liikuda ja õpetajal on hea ka enda läheduses olevat last jälgida ning vajadusel kohe aidata.
Veekeeris (veega kohanemine)
Õpilased hoiavad üksteisel kätest kinni ja liiguvad ringis, õpetaja osaleb ringis liikumisel ning arglikum laps on õpetaja kõrval. Vesi hakkab liikuma. Ringis liikumist jätkavad nad umbes 30 sekundit, siis lasevad kätest lahti ja lasevad voolul end kanda. Soovi korral jääb arglikum laps õpetaja käest kinni hoidma.
Dušš (veega kohanemine)
Kõiki pritsimisharjutusi teeb õpetaja koos arglikuma õpilasega või viibib tema lähedal. Õpetaja jälgib, et õpilast pritsitakse ainult tema enda nõusolekul. Ka pritsimise intensiivsus peab sobima õpilasele.
Pea vee all, silmad lahti (sukeldumine)
Erineva tasemega lapsed saavad koos töötada nii, et arglikum vee alla ei lähe, aga paneb vee alla käe, millega näitab näppudel arvu. Kui paariline näitab vee all näppe, siis õpetaja julgustab arglikumat last vaatama vee suunas, et näha paarilise kätt ja seega kaasa mängida.
Paarilise jalgade vahelt läbi sukeldumine (sukeldumine)
Erineva tasemega lapsed saavad koos töötada nii, et tragim laps teeb harjutuse tavaliselt. Arglikum laps läheb paarilise küljele sirutatud käe alt läbi (esialgu vee alla minemata) ja jääb seljaga paarilise ette seisma, jalad harkis.
Selili meritäht (hõljumine)
Erineva tasemega lapsed saavad koos töötada nii, et tragim laps teeb harjutuse tavaliselt.
Arglikuma õpilase selja taga laseb õpetaja enda nii madalale, et õlad on veepiiri kõrgusel. Õpetaja juhendamisel vaatab arglikum õpilane lakke, laseb puusad ette liikuda ja jalad kõveraks, õpetaja võtab õpilase pea oma õlale ja toetab lõuast. Keha tõuseb tasapisi üles, hõljumise ajal juhib õpetaja lapse tähelepanu küsimusi esitades veehirmult ära. Küsib näiteks: „Mida sa näed? Mis värvi on lagi? Mitu lampi on laes?“ Õpilase tähelepanu läheb hirmult mujale, keha lõdvestub ja hakkab hõljuma.
Juba natuke julgema lapse puhul on vahelduseks järgnevalt kirjeldatud võimalus.
Arglikuma õpilase selja taga seisab juhendaja, paneb käe õpilase kuklale. Õpilane vaatab lakke, laseb jalad kõveraks ja puusad ette liikuda, keha tõuseb tasapisi hõljuma. Kui õpilane muutub julgemaks, võib õpetaja hakata vaikselt kätt veidi kuklast eemale viima. Kui on näha, et õpilane hakkab kartma, peab kohe taas toetama.
Arglikum teeb kaasa, hoides kätega nuudlit kaelas. Kui on juba julgem, siis laseb käed nuudlist lahti ja hoiab kuklaga nuudlit paigal.